Sünnitus on iga hetk käes. Kas ma tunnen, et olen selleks valmis? Jaa!
Paar nädalat tagasi veel polnud ja mind tabas kerge ärevus, kui sellest mõtlesin. Ma kartsin seda ehmatust, et järsku tulevad veed ja asi hakkab pihta. Et äkki mul on kõik pooleli! Ja äkki ma unustan totaalselt ära, kes ma olen, kus ma olen ja mis ma tegema pean. 😄 Mõtlesin, et palun alga vähemalt rahulikult ja saada mulle enne mõni märk, et ma jõuaks end koguda ja vaimu valmis panna. Aga praegu on ärevus asendunud elevusega. Ma tunnen, et tulgu või suure pauguga, let’s do this!
Tegelikult ma ei suuda ette kujutada, mis mind ees ootab. Ma loodan, et piisab teadmisest, et mu keha on selleks loodud. Muidugi ma olen palju igasuguseid videosid ka vaadanud, et hirmu teadmatuse ees vähendada ja lisaks mingeid nippe koguda. Nii et ma tean teoorias, mis juhtuma hakkab. Aga vahepeal on tunne, et ma peaks neid veel ja veel vaatama, et äkki siis tekib mingi reaalne side selle määramatu tulevikuga. Et äkki ma saavutan ülima valmisoleku ja sünnitan nagu pro. 😄
Aga see pole võimalik, sest ükski video, podcast või raamat ei tea, milliseks kujuneb minu lugu. Ma ise ka ei tea. Ma pole näiteks sünnitusplaani kirja pannud. Kui ma praegu lugesin, mida see plaan sisaldada võiks ja mida inimesed sinna kirjutavad, siis ma mõtlesin, et what?! Kuidas ma peaksin neid asju ette teadma? Kas ma tahan muusikat mängima või vaikust? Kas ma tahan vanni minna? Kas ma tahan hämarat valgust? Mul pole ausalt aimugi, mida ma sel hetkel tahan.
Ma ei tea isegi, kas ma epiduraali tahan. Varem mõtlesin, et yes please, andke mulle kõike, mis teil olemas on, ma ei hakka siin midagi kannatama. Aga äkki mul polegi nii valus… Haha, kindlasti! Ise ka naeran selle mõtte peale. 😄 Mu ema on rääkinud, et tal oli nii valus, et arvas, et sureb ära.
Sa võid mõelda, et appi, miks sedasi hirmutada. 😳 Aga mulle just meeldib igasuguseid lugusid kuulda. Sest kui ma peaks enda sünnituse ajal sedasama kogema, siis äkki mulle meenub, et ma pole esimene inimene, kes nii tunneb. Ja kui see sind praegu väga triggerdas, siis palun vabandust ja vastukaaluks ütlen, et mu tädi samas tundis, et tal “kergelt pistab” ja ei tahtnud alguses isegi haiglasse minna. Ta sünnitus ei olnudki valus.
Seega tõesti, ma ei ole mitte millegi osas lõplikke otsuseid teinud. Ma lähen vooluga kaasa ja pean lihtsalt usaldama. Ja selle usalduse pealt ütlengi, et ma olen valmis! Ma tahan seda juba kogeda ja näha, milline ma selles olukorras olen. Kuidas ma hakkama saan? Mida ma samal ajal mõtlen? Kuidas ma Karliga käitun? Ma loodan, et ma olen ta vastu hea!
Aah, meie esimese lapse sünd! Endiselt on nii uskumatu seda öelda. Ma olen ikka täiega armastust ja põnevust täis. Järgmine kord, kui siia kirjutan, võin juba ema olla!