Käisime Karliga mai keskel kahekesi Rhodosel. See pidi juba 2 aastat tagasi toimuma, aga lükkus koroona tõttu edasi. Ma kahtlesin sisimas pikalt, et kas ma suudan ikka Loora koju jätta, seega meil olid talle igaks juhuks lennukipiletid ostetud. Aga siis ühel hetkel otsustasin kindlalt ära, et lähme kahekesi, ja hakkasin end selle mõttega harjutama. Pealegi ma avastasin, et meie hotell on adults-only, nii et meil polnudki palju variante ja ma võtsin seda kui märki. 😄
Loora jäi nädalaks ajaks mu emaga. Ühelt poolt tundus see jumala okei. Muidugi ma võin ta oma emaga jätta, ma usaldan teda täielikult ja Loora on parimates kätes. Või noh, parimad käed pärast mind. 😄 Aga teiselt poolt oli see väga hirmus. Ma olen nädal aega ära! Mida ta küll mõelda võib? Ta ei saa aru, kuhu ma järsku kadusin ja miks ma ta maha jätsin. Kindlasti hakkab mind otsima ja igatsema ja arvab, et ma ei tule enam kunagi tagasi. Õudne! 😭 Mu süda valutas nende mõtete pärast.
Aga Loora ei hakanud seda olukorda pikalt analüüsima ja lihtsalt leppis, et tal on nüüd uus hoidja. Kui kauaks? Suva. Peaasi, et kõht on täis, mähe vahetatud ja lõbus olla! 😄 Nii et kui me juba reisil olime, siis ma tegelikult ei muretsenudki üldse, sest nad said ülihästi hakkama. Loora oli tõesti kogu aeg rõõmsameelne ja neil oli koos palju tegevust. Nad käisid näiteks esimest korda liivakastis mängimas. 😍 Mu ema saatis meile pilte ja videosid ja vahepeal kirjutas, kuidas öö möödus või millega nad tegelevad. Facetime’ida ma ei tahtnud, sest kartsin, et Loora võib sellest segadusse sattuda.
Naljakas on see, et Loora magas ja sõi sel perioodil palju paremini kui koos minuga. 😄 Mu ema tegi talle uusi häid toite ja ta võttis kaalus kenasti juurde. Ma olin rinnapiima ka välja pumbanud, aga seda oli maksimaalselt kahe päeva jagu. Seega ma hakkasin teda juba 6-kuuselt piimasegu maitsega harjutama. Ja hea on, et nii tegin, sest algus oli väga vaevaline. Ta öökis selle peale, tegi nägusid ja keeldus joomast. Arusaadav, minu meelest on ka need segud rõvedad. 🥴 Kuigi beebina ma nii ei arvanud, sest siis ma sõin NAN-i pulbrit. Looral on järelikult sama maitse, sest just NAN-iga hakkas vaikselt leppima ja reisi ajaks sõi seda juba isuga.
Enne Rhodosele minekut panin veel emale kirja meie päevaplaani ja kuidas näiteks magamamineku rutiin välja näeb jms. Loora uneprobleemid olid pikalt mu suurim mure, sest ma tahtsin, et reisi ajaks oleks kõik ideaalne! Aga neil tekkis kohe täiesti teistsugune elukorraldus ja rütm, seega muretsemine oli mõttetu ja minu kirjapandud Loora kasutusjuhend ka täiesti kasutu. Näiteks esimesel hommikul ärkasid nad enne viit ja poole kuuest vaatasid rõdul päikesetõusu. 😄 Mu ema tegi iga päev täpselt nii, nagu Loora soovis, ei mingit stressi ega võitlust. Ja neil oli ka öid, kus ta ärkas ainult ühe korra söömiseks ja ülejäänud ajal lihtsalt magas. Nagu ideaalne beebi. Minuga ei tee kunagi nii. 🥲
Aga reis oli mõnus. Ja samal ajal ka nii teistsugune. Varem ma olen kogu aeg mõelnud, et ei taha veel puhkuse lõppu ega tagasi koju minna, aga praegu tundus kojuminek nagu suurim preemia. 😄 Ma pole kunagi tundnud nii põletavat igatsust kui seal olles Loora vastu. Õnneks ma suutsin seda kontrollida ja enamik ajast ikkagi reisi nautida. Ma sain öö läbi magada, päeval vedeleda, raamatut lugeda, omas tempos kulgeda, veini juua. Ja mis kõige olulisem – see oli minu ja Karli aeg. 🥰 Reis viis meid justkui ajas tagasi ja saime meenutada, kuidas me teineteise seltskonnas varem käitusime, kui olimegi vaid meie kaks. See oli hea värskendus.
Aga meid on siiski kolm ja maailma parim tunne oli lõpuks jälle Loorat näha. 😍 Ta oli nädalaga täiega muutunud. Peale selle, et ta välimus oli teistsugune, oli ta kehakeel kuidagi võõras. Eks ta oligi mind nähes alguses skeptiline – vaatas muudkui vanaemale otsa, et kas sa palun selgitaks olukorda. 😄 Ta väljendas end ka palju häälekamalt kui varem. Aga ta ei hakanud nutma ja oli isegi nõus rinda võtma. Ja siis talle oleks nagu meelde tulnud, et aa see on ju emme, ja tegi mulle ise musi. 😄 Reisil pumpasin 4 korda päevas, et piima ikka edasi tekiks. Kuigi praeguseks on meil imetamine peaaegu lõppenud, sest ta lihtsalt ei viitsi enam rinna otsas olla ja muudkui rabeleb minema.
Ma olen õnnelik, et kogu reisivärk sedasi sujus. Ega ma ei kahelnudki oma ema lapsehoidmise võimetes, aga et Loora kõigega nii kergelt kaasa läks – super! Teinekordki eks. No võib-olla ainult nädalavahetuseks. 🙄 Ma nägin hiljem unes, et mu ema kirjutas Facebookis, et pakub vanaema teenust. Nii et kui keegi veel tahab sedasi reisile minna, siis teate. 😂