Aastaid tagasi enne Loora sündi ei saanud ma aru, miks emad omavahel nii detailselt beebide unegraafikuid ja magamisharjumusi arutavad. Ma mõtlesin, et appikene, see on ju ülimalt igav teema, sest mis saab magamise juures nii erilist olla. Aga nüüd olen omal nahal kogenud, kui keeruline on beebide uni!
Loora hakkas 4. kuu uneregressiooni tõttu täiesti kaootiliselt magama. Meil ei olnud enam selget päevaplaani, sest ma ei teadnud, millal ja kui palju ta magada kavatseb. Lisaks sellele hakkas ta öösiti 4 korda sööma ja ärkas üldse iga natukese aja tagant. Tema meelest oleks ideaalne olnud, kui ma teda iga kord rinnaga uinutanud oleks, aga ma ise otsustasin 4 korraga piirduda. 😄
Kui ma nendest probleemidest vanemate inimestega rääkisin, siis jäi mulje, et see on täiesti normaalne beebide värk ja küll ta suuremaks saades paremini magama hakkab. Aga ma mõtlesin, et pole võimalik, et ma peangi nüüd jääma iga tunni aja tagant tõusma. Ma ei suuda sedasi funktsioneerida. #raskeollaema 😄 Ei, aga päriselt. Selline tükeldatud uni peab ju tema jaoks ka väga ebakvaliteetne olema. Seega mul tekkis täielik kinnisidee Loora uni korda saada.
Ma veetsin palju aega une kohta guugeldades ja arvasin lõpuks, et tean sellest piisavalt ja saan kuidagi omal jõul asjad korda. Panin Loora eraldi tuppa magama ja otsustasin, et uus tuba, uued reeglid. Ma hoidsin tal varem uinumise ajal käest kinni või kätt põse vastas, aga hakkasin seda füüsilist kontakti nüüd vähendama. Ja tänu sellele õnnestus lõpuks Karlil ka teda magama panna. Aga midagi muud see ei lahendanud.
Ma magasin nädal aega Loora toa põrandal, sest muidu oleks pidanud kogu aeg sinna jooksma, mõnikord lausa iga poole tunni tagant. Ja need ärkamised jätkusid. Ma teadsin, et kurjajuur on lutt, sest see kukub tal suust välja. Ja kui ta unetsüklite vahel ärkab, siis ei suuda iseseisvalt uinuda, sest tema arvates pole uinumiseks vajalikud tingimused täidetud. “Halloo, inimesed, mu lutt on ju kadunud!”
Aga ma ei suutnud isegi mõelda, et peaks teda lutist võõrutama. Ta ei tea ju elu ilma selleta. Seega ma tegelesin hoopis muude probleemidega ja kõigega täiesti suvaliselt. Mõni öö otsustasin, et nüüd hakkan toitmisi vähendama ja proovisin selle asemel hoopis kussutada. Teine hetk jälle kartsin, et mul kaob piim ära ja lubasin tal nii palju süüa, kui tahab. Arvata on, et mitte midagi ei toiminud. Ma tundsin, et kogu võim on Loora käes ja tema dikteerib, kuidas või kui palju me magame.
▪️ ▪️ ▪️
Andsin lõpuks alla – ma ei oska neid probleeme oma peaga lahendada. Kui Loora oli 5-kuuseks saanud, siis ostsin unekooli seminari ja võtsin eesmärgiks õpetada teda iseseisvalt uinuma. Ma sain aru, et lutt peab kaduma. 😢 Aga enne kui tema koolitamisega alustasin, siis tegin ta unekeskkonna paremaks. Muutsin toa veel pimedamaks, panin white noise’i läbi kõlari sahisema, sest otse telefonist on liiga kiledad helid, ja ostsin teki asemele magamiskoti. No nii, let’s go!
Ma olin ausalt megahirmul. 😄 Mul hakkab isegi praegu kõhust keerama, kui seda kirjutan. Loora pidi esimesse uinakusse ilma lutita jääma. Kuidas siis läks? Uinumine võttis 30 minutit, neist umbes 25 minutit nuttis. Ma tegin sülle ja tagasi meetodit ehk istusin tema kõrval ja lasin tal teatud minutid nutta, siis rahustasin hääle ja puudutusega ja kui see ei aidanud, siis võtsin minutiks sülle. Aga see ajas teda veel rohkem närvi.
Ma olin ainult üks kord varem nii hullu nuttu kuulnud – siis kui tal pärast vaktsiini süstekoht valutama hakkas. Mu süda lihtsalt murdus. Mõtlesin, et pean tugevaks jääma, sest kui ma talle nüüd luti annan, siis see tekitab seose, et tuleb kauem ja kõvemini nutta. Lõpuks ta ikkagi rahunes ja jäi magama. Ja siis oli minu kord kõik kinnihoitud pisarad valla päästa. Ma tundsin end kohutavalt. Ma kõlan väga dramaatiliselt, aga see on ausalt üks raskemaid asju, mis ma elus teinud olen.
Ma mõtlesin varem, et ma ei kavatse kunagi ühtegi meetodit rakendada, mis laseb beebil nutta. Aga nii pehmeid võtteid selles seminaris isegi ei käsitletud. Seal paluti hoopis mõelda, et miks on nutt meie jaoks nii triggerdav. See on ju tema ainuke viis enda frustratsiooni väljendada ja pahameel, segadus, isegi väike kurbus on selles olukorras täiesti normaalsed. Aga ma ei tea, mida ta oma väikeses beebi peakeses mõtleb. Kas ta arvab, et ma järsku üleöö enam ei armasta teda? Kas ta arvab, et ma ei saa aru, et tal on raske? Kas tal on ka ärevusest süda paha nagu minul? Õudne!
Aga üritasin ikkagi enda emotsioonid kõrvale jätta ja jätkasin. Lõunauni oli vankris ja ta jäi täiesti ilma nututa magama. Samas pärastlõunane uinak, mille ta pidi enda voodis tegema, oli katastroof. Ta nuttis, karjus ja nuuksus 55 minutit ja siis loobusin – see uinak tuleb vahele jätta. Edaspidi lubasin tal kõik pärastlõunased uinakud vankris teha, sest minu jaoks oli peamine, et ta magaks.
Oma esimesse lutivabasse ööunne jäi aga 12 minutiga ja neist 5 minutit nuttis. Nuttu ja pahameelt tekitas temas see, et ta läks käpukile ja lõi kogu aeg oma pead võrevoodi pulkadesse. Alguses proovisin aidata, aga siis sain aru, et ma sekkun liiga palju. Pean andma talle võimaluse asjad ise välja mõelda. Ja ta sai hakkama – jäi lõpuks kõhuli magama. See on tema jaoks uus asi, sest varem keerasin teda kogu aeg tagasi selili.
Öö möödus kolme söötmisega ja üleüldse paremini, kui ma kartsin. Ma tundsin tegelikult suurt ärevust, sest varem ma teadsin, et kui ta nutma hakkab, siis on vaja lutt leida. Aga nüüd mul polnud järsku aimugi, mida temaga peale hakata – üks oluline tööriist oleks nagu ära võetud. Ja paar tundi pärast magama jäämist oligi tunniajane nututrall. Ta sõi ära, aga ei jäänud siis enam magama. Kui sülle võtsin, rahunes kohe, aga voodis hakkas ikka uuesti nutma. Lõpuks andsin talle veelkord rinda ja pärast seda jäi õnneks näppe lutsutama ja uinus.
▪️▪️▪️
Teisel päeval läks asi natuke paremaks – esimesse uinakusse ja ööunne jäi ilma nututa, mina lihtsalt istusin tema voodi kõrval. Samas kergemaks see protsess minu jaoks veel ei muutunud, sest ärevus oli ikka metsik. Öösel ärkas 4 korda, mis tähendas ka 4 toitmist, sest ma polnud nõus mingeid muid meetodeid kasutama. Ma ei oleks suutnud keset ööd tema nutmist kuulata. Otsustasin kohe ära, et iga kord kui ta ärkab ja 1-2 minutiga iseseisvalt ei uinu, siis annan rinda. Üle 4 toitmise pole ühelgi ööl olnud.
Kolmandal päeval ei jäänud ma enam voodi kõrvale istuma, vaid tulin toast ära, sest mul oli tunne, et minu kohalolu pigem häirib teda. Ja kõik uinumised sujusidki ideaalselt. 🤩 Ma mõtlesin, et äkki jäävad tema puhul need tagasilöögid tulemata, mille eest seminaris hoiatati. Aga ei. Kui oli vaja ööunne minna ja ma tema toast ära tulin, siis hakkas ikkagi nutma ja ei rahunenud minu taluvuspiiri raames ehk 2 minutiga. Praegu tundub naljakas seda öelda, aga 2 minutit tundus ausalt nagu 10. 😄
Läksin tema juurde ja proovisin hääle ja puudutusega rahustada, aga nutt läks aina hüsteerilisemaks. Suutsin seda 25 minutit jätkata, aga siis lõi ikka kahtlus hinge. Ma ei tea, mida ma teen! Äkki see pole normaalne. Äkki need on valed meetodid ja ei sobi talle. Võtsin ta sülle, rahustasin täiesti maha ja uuesti voodisse pannes jäi hetkega magama.
Sellest päevast alates hakkas ööunne minekuga üks igavene jama. Arvata on, et põhjuseks oli see, et ma polnud rahustamismeetodi valikul ei enesekindel ega ka järjepidev. Aga kuidas saakski olla, kui selleks hetkeks pole veel selge, mis meie perele kõige paremini sobib. Vahepeal guugeldasin üldse, et on olemas ka selline viis, et võtad beebi iga nutu peale sülle ja tagasi voodisse paned alles siis, kui on rahunenud. Kui hakkab uuesti nutma, siis võtad jälle sülle ja sedasi kas või 100 korda. Ja reaalselt osad inimesed tegidki seda üle 100 korra.
See kõlas mulle leebemalt kui nutta laskmine, seega ma proovisin ka. Aga Loora ei rahunenud lõpuks isegi süles. 😐 Nii et 5.-8. päeval kestis õhtune magamapanek tund aega. Tema nuttis, mina lohutasin igat moodi, poole tunni pärast andsin rinda, nuttis pärast seda veel umbes pool tundi, andsin uuesti rinda ja siis lõpuks uinus. Mul hakkas iga päev kõhust keerama, kui õhtu lähenes, ja ma ei suutnud seda isegi mediteerimisega kontrolli all hoida. Positiivne oli ainult see, et päevased uinakud samal ajal järjest paranesid.
▪️ ▪️ ▪️
Üheksandal õhtul mõtlesin, et kui ta nagunii tund aega nutta kavatseb, siis ma võiks juba ühtlasi mingit meetodit proovida, mis potentsiaalselt kasu ka toob. Tegin enda versiooni Ferberi meetodist, mille ma samuti guugeldades leidsin. Panin ta voodisse ja tulin sealt toast ära. Kui ta nutma hakkas, siis läks stopper tööle ja ootasin 3 minutit. Siis läksin tema juurde ja kordasin talle üle, et tuduaeg on, jää tuttu, sa oskad küll, ma tean, et sa oskad, head ööd Loora, ma armastan sind! Ja tulin jälle ära.
Nagu arvata on, siis läks nutt toast lahkumisega hullemaks. Järgmised intervallid olid 5 minutit, 8 minutit ja siis 10 minutit. Kümnele minutile jäin pidama, sellest pikemaid intervalle ei plaaninud teha. Kui Loora oli 10 minutit nutnud, mina tema juures check-up’i teinud ja oleks jälle pidanud 10 minutit ootama, siis tundus see aeg küll nagu igavik. Ja ma ei pidanudki vastu. Läksin 8 minuti pealt tuppa ja rahustasin ta hääle ja puudutusega täiesti maha, kuniks uinus.
Kokkuvõttes jäi ta 50 minutiga magama ehk ajaliselt polnud hullem kui igaõhtune draama. Aga ilmselgelt oli see mulle ülimalt raske! Ma vaatasin terve aeg aknast välja ja rääkisin endaga kõva häälega. Kinnitasin neidsamu sõnu, et ta oskab küll, ta oskab küll! Ja helistasin selle aja jooksul 3 korda emale.
Järgmisel õhtul oli Karl kodus ja mulle toeks, hoidsin terve aeg tal käest kinni. Ja ta käskis mul stopperi asemel telekat vaadata. 😄 Kavatsesin teha intervallid 5, 8, 10, 10, jne. Loora nuttis 25 minutit ehk jõudsin teha 5 ja 8 minuti check-up’i, aga täpselt enne, kui oleks pidanud 10 minuti pealt tema juurde minema, lõpetas nutmise ja hakkas oma sõrmi lutsutama. Uinumine võttis kokku 40 minutit.
Kolmandal õhtul jäin koroonasse ja tundsin end täiesti jõuetult. Mul oli nii halb olla, et ei jaksanud isegi magamapaneku pärast stressata. See oli esimene õhtu, kus ma ei olnud üldse närvis. Ma rääkisin Loorale ka, et ma olen haige ja ootan temalt kaastundlikku suhtumist. 😄 Ta jäi 15 minutiga magama ja tegi ainult natuke unejorinat. Ma ei pidanudki teda kontrollima minema! Ja sellest päevast edasi hakkaski iseseisvalt ilma nututa uinuma. 🤩
Ta ärkab ja sööb öösiti ikka 2-3 korda, sest ma pole võõrutamisega tegelenud. Samas vahepeal magab ka 5-6 tundi järjest ehk neil hetkedel suudab unetsükleid ühendada küll. Ma loodan, et see läheb ajaga iseenesest paremaks, sest tal on ju nüüd iga päev võimalik oma uusi oskusi harjutada. Igatahes suur töö on ära tehtud ja ma olen tema üle nii uhke! Eks ole näha, kuidas hammaste tulek ja järgmised uneregressioonid asja mõjutavad. Aga hetkel olen küll rahul, et selle protsessi ette võtsin ja vastu pidasin.
Kui ma saaks mineviku-endale nõu anda, siis ma ütleks, et kogu aeg on vaja iseenda mindsetiga ka tegeleda. Enesekindlus ja sisemine rahu on unekooli juures nii olulised, sest ma arvan, et Loora tõesti tajus, kui ärevil ma alguses olin. Lisaks soovitaks julgemalt enda sisetunnet kuulata. Unekooli teooria võib öelda mida iganes, aga päriselus tuleb ikka enda perele sobilikke kohandusi teha. 😊