Skip to main content

Panen siia kirja põhilised asjad, mis minuga raseduse 1. trimestril toimusid. Kui sinu jaoks on liiga palju toidu- ja lõhnajuttu, siis võid heaga skippida. 😄 Aga ma tahan lihtsalt, et need mälestused oleks kirjas. Siis on näiteks järgmise raseduse ajal hea lugeda ja võib-olla ka ideid saada, et mida siis süüa. 😄

Iiveldus

Minu jaoks oli 6.-11. nädal raseduse kõige raskem aeg. Iga päev ärkasin nagu pohmakaga ja normaalse olemise sain alles õhtuks. Kusjuures ma ärkasin tihti enne äratuskella, näiteks kella viiest, ja ei suutnud enam edasi ka magada, sest nii paha oli. Hea, et ma sel ajal kodust töötada sain. Mäletan, et pidin ühel päeval koolitust andma (läbi Skype’i) ja mul oli igaks juhuks oksekauss kõrval. 😅

Tegelikult ma oksendasin ainult ühel hommikul. Ülejäänud ajast oli lihtsalt hull iiveldus ja võisin eneselegi täiesti ootamatult erinevate söökide peale öökima hakata. 😄 Kes mind tunnevad, need teavad, et ma olen täielik oksefoobik. Seega ma istusin vetsupõrandal ja tegin igasuguseid trikke, et mitte oksendada. Aga see-eest oli mul kogu aeg kõht lahti, sest kuidagi tahtis mu organism ikkagi märku anda, et halloo ma vihkan sööki.

Mind ei isutanud eriti midagi, kõik tundus rõve. Mäletan, et mingi aeg sõin iga päev Selveri kartulisalatit ja lihapirukat, sest see oli ainuke asi, mis alla läks. Kõndisin poes ringi ülimalt vaevatud ja õnnetu olemisega. Karl muudkui pakkus mulle asju, mis sobida võiks, aga ma ainult raputasin pead.

Ja lõpuks sobisid kõige imelikumad asjad, mida ta pakkuda poleks osanud. Näiteks meega krõbinad ja joogijogurt. Ma ei söö muidu krõbinaid ja jogurtit ka ei joo. 😄 Vahepeal meeldisid kiirnuudlid, kalapulgad, mikros tehtud juustusai, soolakõrsikud, piraadikrõpsud, tuci küpsised, mäki friikad, võileib suitsuvorsti ja hapukurgiga. Enamasti kestsid need isud paar päeva ja siis oli vaja jälle uus asi leida. Veider oli see, et magusat ei tahtnud üldse. Šokolaad oli väga vastiku maitsega ja nokkisin selle isegi müsli seest välja. Mina! Šokolaadisõltlane.

Eriti ahistav tunne oli see, et vesi ei maitsenud. Sest vett on ju vaja ja janu tahaks kustutada. Pealegi, ma olen muidu täiega veefänn. Vahepeal aitas siis gaseeritud vesi, vahepeal lihtsalt jõingi vähe. Ja mingi hetk tuli apelsinimahl appi. Aga ma ei suutnud ei kohvi ega teed juua. Mitte et need oleks vastikult lõhnanud või maitsenud, aga mulle lihtsalt ei mahtunud pähe see idee, et inimesed joovad kuuma jooki. See tundus ebanormaalselt rõve! 😄

Oh, good times. Ega polegi muud teha, kui see aeg üle elada ja pärast tagasi vaadata ja mõelda, et oli see alles seiklus! 😄 Aga kui sinul on iivelduse või oksendamisega väga hullud lood, siis esiteks tunnen kaasa ja teiseks – arst võib rohud ka kirjutada. Mul ei olnud neid vaja ja teine trimester läks kõik õnneks normaalseks tagasi. Toitusin nii nagu varem ja põhitoidukorrad olid pigem head ja kvaliteetsed. Aga ma ei piiranud end kuidagi ja lubasin palju magusat ja rämpsu ka. Ja seda põhitoidukordadele lisaks. 😬 Samas ma ei kahetse üldse. Pigem lahe, et sain sellist perioodi ka nautida.

Lõhnad

Ma olin kuulnud, et rasedatel on hoopis teine lõhnataju ja kõik tundub intensiivsem, aga ma ei suutnud kunagi ette kujutada, mis tunne see päriselt on. Mul oli see kõige hullem selsamal perioodil, kui ma midagi süüa ei suutnud, ja siis hakkas õnneks tasapisi taanduma. Samas mõned püsikahjustused on ka jäänud. Näiteks ma ei suuda enam Nurme apelsinilõhnalist deodoranti kasutada, sest see on mu mälestustes nii ebameeldiv. 😄

Aga kõige vastikum lõhn – või tähendab hais – oli külmkapis! Iga kord, kui sealt midagi võtsin, hoidsin hinge kinni. Ma palusin Karli, et ta selle korda teeks, aga ta ütles, et seal on täiesti tavaline neutraalne lõhn. Ei tea, kas uskuda. Teine halb koht oli maitseainete kapp. Väga kahtlased lõhnad! Ma vaatasin mitu korda läbi, et mis seal nii ebatavalist on – viskan kohe ära, kui leian! Aga ma ei saanudki aru.

Rasedatel peaks veel tavaline olema see, et rasvalõhn ei meeldi. Nii oli mul ka. Näen, et olen raseduse äppi märkinud, et 11. nädalal suutsin jälle hakkliha praadida. 😄 Muidu, kui Karl midagi praadis, siis ma läksin samal ajal teise tuppa ja tegin akna lahti, sest see hais suutis isegi ukse vahelt läbi pugeda. Öäk! Üleüldse ajas närvi, et kõik mu ümber lõhnab. Mu riided lõhnavad, ma ise lõhnan! Lõpetage, palun! 😄 Oma lõhnaõli hakkasin ka alles 2. trimestri lõpus uuesti kasutama.

Mõned sümptomid veel

Kui veel mõelda, mis mu kehaga 1. trimestril toimus, siis meenub näiteks see, et alguses oli päevade moodi valu. Ma arvan, et 6. nädalal endiselt veidi tundsin neid krampe, aga 8. nädalaks olid kadunud. Lisaks olid aeg-ajalt alakõhus ühel pool mingid muud ootamatud ja teravad valud, aga seda pigem siis, kui köhisin, aevastasin või liiga äkiliselt liigutasin. Ja rinnad valutasid ka.

Tavaline raseduse sümptom on väsimus. Tegin igal lõunal uinaku, sest muidu poleks vastu pidanud. 😄 Osad naised on tujukad ja emotsionaalsed ka, aga ma ei mäleta, et mul selles osas midagi erilist oleks toimunud… Aga küsisin praegu Karlilt üle ja ta ütles, et natuke ikka olin. Samas alati natuke olen ju. 🤷‍♀️

Mäletan seda ka, et 1. trimestril ei tohtinud kunagi kõht tühjaks minna. Iiveldust suutis veidigi kontrolli all hoida see, kui kogu aeg midagi näksida. Aga kui pidi juhtuma, et kõht läks tühjaks, siis appi see oli ikka tühi! Ja see läks sekundi pealt nii tühjaks, nagu poleks kunagi süüa saanud. Ma proovisin vahepeal seda ka, et võtsin öökapi peale mingid küpsised või banaani, et saaks keset ööd näksida, kui vaja. Aga need üldse ei isutanud.

Aa, üks naljakas asi oli see, et ma hakkasin ülikergesti hingeldama. See ei pidanud isegi füüsiline koormus olema. Ma võisin niisama rahulikult kellegagi juttu rääkida, aga vahepeal hingeldasin, nagu oleks samal ajal jooksmas. Ma olin nii kindel, et just sel põhjusel ei õnnestu töökaaslaste eest rasedust varjata. Aga keegi õnneks ei märganud ja sain ikkagi 1. trimestri lõpus uudisest teatada. 😄

Viimane sümptom, mis praegu kirja panen, on preggo brain. See nähtus kestab veel siiani (38. rasedusnädalal). 😄 Ma ei oska seda hästi kirjeldada, aga see tunne on… Udune. Ma saan aru, et ma pole enam nii terav. Võiks öelda, et ma olen kohati päris totu. 😄 Mälu on palju halvem, sõnad ei tule meelde. Ja ma isegi ei pinguta enam, et osasid asju ise välja mõelda või meenutada, küsin kohe Karlilt.

Kui sa oled praegu 1. trimestrit kogemas, siis soovin sulle palju jõudu! Ma loodan, et sul läheb kõik hästi. 😊